Ideaalne soojusisolatsiooni suurim vaenlane on niiskus ehk veeaur. Vesi kui peamine soojuse juht hävitab iga isolatsioonimaterjali soojustõkke väärtuse.
Vesi on iga isolatsioonisüsteemi vaenlane number üks. Probleem seisneb selles, et vesi veeauru kujul ehk niiskusena on pidev seisund meie atmosfääris ja tungib seetõttu õhu kaudu kõikjale.
Soe õhk neelab niiskust
Mida kõrgem on õhu temperatuur, seda suurem on tema võime niiskust hoida. See tuleneb kuuma õhu võimest veeauru siduda. Soojenedes laieneb õhk ja jätab „ruumi” rohkematele veemolekulidele, seega võib ta „imeda” rohkem vett (nagu käsn). Seda nimetatakse „suhteliseks õhuniiskuseks“.
Kui suhteline õhuniiskus (RH) on null, võib ta vett maksimaalselt imada, kuid 100% juures ei suuda ta enam tilkagi vastu võtta.
„Kastepunkt“ on temperatuur, mille juures RH on 100%. Sel hetkel ei suuda õhk enam vett hoida ja see hakkab eralduma: esmalt väikeste piiskadena („kaste“), hiljem udu kujul (temperatuuri järsu languse korral, kui õhus on palju niiskust).
Temperatuuride erinevus on tegelikult rõhkude erinevus. Loodus püüab seda tasakaalustada. Külm õhk on raskem kui soe õhk. Kui külma ruumi uks avaneb, voolab raske külm õhk alt välja, samas kui soe õhk liigub ülevalt sisse.
Soe õhk, mis sisaldab veeauru, satub kokku külmade pindadega ja kaotab kohe oma võime niiskust hoida.
Tulemus on kondensatsioon: niiskus ladestub pinnale ja isolatsioon puutub kokku selle hävitavate mõjudega.
Ideaalne isolatsioon peaks koosnema maksimaalsest gaasisisaldusest (näiteks õhust), mis on kapseldatud ja ei saa ringelda. Need põhimõtted on olnud teada juba aastaid, kuid alles nüüd on need täielikult kasutusele võetud.
